Kreenholmi tekstiilivabrik - Narva, Eesti
Kreenholmi tekstiilivabrik - Narva, Eesti
Kreenholmi Puuvillasaaduste Manufaktuuri asutas 1857 aastal Parun Knoop Narva jõe kaldale, kust jookseb praegu ka piir Euroopa ja Venemaa vahel.
Vabrik on unikaalne näide 19. sajandi tööstusarhitektuurist, mille vee jõul töötavad tootmiskompleksid asetsevad kahel pool juga.
Vabrik tegeles kogu tootmisahelaga –toormaterjalide töötlemisest kuni disaini, tootearenduse ja valmistoodanguni välja.
Kui Eesti 1991. aastal taasiseseisvus , siis tehas erastati. 1994. aastal sai peamiseks osanikuks Rootsi firma Borås Wäfveri.
2008. aastal pandi tehase ketramis- ja kudumismasinad seisma. Tehas oli pankroti äärel ning terves Narvas piirkonnas lokkas üha kasvav tööpuudus.
Ettevõtet juhtis tootmisettevõtete sulgemisega tuntuks saanud soome ärimees Matti Haarajoki, kuni 2008 aasta detsembris määrati uueks Kreenholmi peadirektoriks Igor Poleštšuk.
Poleštšuk oli Kreenholmis kaua töötanud ning tundis vabrikut, töölisi ja turgu piisavalt hästi, et anda põhjust kõrgeteks ootusteks.
Kuigi paljusid ostu- ja müügitehinguid peeti kahtlasteks, kinnitas Igor Poleštšuk, et vabrik suudab suurepäraselt kasumis töötada.
Kreenholmi aeglane allakäik peegeldab strateegilist pööret, mis tehti nii tekstiilitootmises kui vabriku juhtimises, tehnokraatiast kaubamärgini.
On vabrikus järel vaid mõnisada töötajat, pleegitamis-, värvimis-, trükkimis- ja õmblusüksustes.
Kangas imporditakse Pakistanist, Indiast ja Türgist, Kreenholm
peab
eel mõnda aega vastu,
kuid see ei saa kesta igavesti.
Jekaterina Moskalenko, Kreenholmi ajaleht, Narva
Meil oli seitse vabrikut, seitse! Ja nüüd on meile jäänud ainult üks ja seal töötavad kõik, kellel oli piisavalt õnne, et oma töökoht Kreenholmis säilitada. See on tõepoolest väga kurb.
Protestid olid teiste asjade pärast – kollektiivleping, hiljem tõstis linnavõim veetariife.
Ja pärast seda, pärast seda... juhatus otsustas tootmise lõpetada sest… nii nad lihtsalt otsustasid! Inimesed praktiliselt ei protestinud. Varem inimesed streikisid, pärast Perestroikat, näiteks siis kui nad erastasid, kui rootslased ostsid Kreenholmi ja tahtsid kehtestada reeglid, mis ei sobinud töötajatele. Siis inimesed tahtsid streikida ja ametiühingud algatasid isegi näljastreigi. See oli nende viis protesteerida. Varem oli see nii. Nüüd on inimesed aga paika pandud.
Miks?
Lihtsalt sellepärast et…. streikimine on mõttetu, omanikud ei vaja sellisel määral toodangut, sest tehas on kahjumis…
Eile ja täna kirjutasid inimesed töölt vabastamise dokumentidele alla ning kolme kuu pärast lahkuvad nad Kreenholmist ning muutuvad töötuks. Kuid nad kohtusid rahulikult, keegi ei nuta, kõik võtavad seda rahulikult, sest kuigi see on raske, olid valmis. Ja praegu puudub igasugune lootus.